Ajaloost
20. septembril 1952 ilmus tollases maakonnalehes „Kommunismi Ehitaja“ järgmine lõik:
„Käesoleva aasta 15. oktoobril avatakse Kingissepa spordikool. Vilunud treenerite Transtoki, Veesalu, Varvarini, Kingu, Erohhina jt. juhtimisel alustab koolis tööd 11 osakonda – võimlemise, kergejõustiku, ujumise, võrkpalli, korvpalli, jalgpalli, tennise, uisutamise, vehklemise, poksi ja akrobaatika osakond. Kõikides osakondades eesti- ja venekeelsed grupid. Noorte spordikooli võetakse vastu mõlemast soost õpilasi 12-18a. vanuses. Üldhariduskoolide õpilased peavad spordikooli tööst osavõtmise puhul omama õppeaineis ainult häid hindeid. Halva edasijõudmise puhul üldhariduskoolis võib kooli direktor õpilased ajutiselt spordikooli tööst kõrvaldada.
Õppetöö 2 korda nädalas à 2 tundi. Üldhariduskooli õpilased võivad osa võtta korraga kahe osakonna tööst. Spordikooli õpilased on pideva meditsiinilise kontrolli all. Õppeaeg 3 aastat, õpetamine toimub tasuta“. Väljavõtte lõpp.
Saaremaa Spordikooli loomise kuupäevaks peetakse 15. oktoobrit 1952. Sellest kuupäevast algas noorte vabaaja teadlik sisustamine sportliku tegevusega. Ja kuigi spordikool oma funktsioonide, ülesannete, struktuuride, erinevate omanike jp. muuga on elanud üle väga erinevaid aegu, on just see oluline mõte – noorte vabaaja teadlik sisustamine sportliku tegevusega, kandunud muutumatu põhiülesandena läbi ajaloo tänasesse päeva.
Loomulikult ei saa me võrrelda tollaseid ja tänaseid sportimise tingimusi. Ajad ja olud olid teised ja on elu loomulik käik, et tänasel päeval on tingimused sellised, millest tollal ei osatud unistadagi.
Mõned meenutused spordikooli ajaloost
1954.a aastalõpu „Kommunismi Ehitajas“ ilmus spordikooli õpilaste järgmine kiri KRTK Liidu direktorile H. Auväärtile:
„Umbes kuu aega tagasi, kui läksime lossi hoovi vaatama kooli võrkpalliväljakut, kas seal on veel enne külmade tulekut vaja mõningaid viimistlustöid teha, pidime suurest ehmatusest peaaegu pikali kukkuma. Meie ühise kätetöö vili – korralik tellispurukattega käsipalliväljak oli muudetud hullemaks kui Laada tänav sügisese poriga. Järjekordselt oli üks Tarbijate Kooperatiivide Rajooniliidu Varumiskontori auto vajunud kastini väljakusse ning autojuht loopis valjusti kirudes kaikaid ja kive rataste alla, et autoga välja pääseda…
Mitte kuidagi ei leidnud me vastust küsimusele, miks autod pidid just üle väljaku sõitma, sest me jätsime ju teie ladude juurde pääsemiseks korraliku juurdepääsutee…“
Hiljem ilmus ajalehes H. Auväärti poolt vabandav artikkel ja plats tehti korda. Edaspidiste arusaamatuste vältimiseks soovitati aga võrkpalliväljak autojuhtidele silmapaistvate takistustega ära märkida.
Helmut Veesalu (spordikooli treener 1952 – 1965, juhendas ka suusaspordi osakonda) meenutus:
Käisime vabariiklikel suusavõistlustel. Meenub seik suusavõistlustelt Viljandis. Suusarada oli aetud ümber järve ja kulges vastaskaldalt järsu pöördega vasakule otse järvel asuvasse finišisse. Rajal olid parajasti tüdrukud, kui minu juurde tormas Tartu võistkonna treener vibutades käes murdunud suusakeppi ja karjus juba eemalt: “Kas teie olete Saaremaa treener? Teie omad on seal mäepeal kurvis kuhjas ja meie omad ei saa kuidagi mööda. Miks te toote välja sellised, kes sõita ei oska?“
Toomas Tuuling (spordikooli ujumise treener1960-1966):
„ENSV Koolinoorte Spartakiaadidel käis hirmus punktijaht. 1963.a. spartakiaadil tuli mul spordikooli direktori Ilmar Kivi õhutusel välja panna lisaks ujumisvõistkonnale ka veepallimeeskond ja isegi üks vettehüppaja. Vettehüpeteks sai Tallinna sadama ujula katlamaja söehunnikust ära toodudvana pragunenud hoolaud, mis sai üles pandud spordikooli suvelaagris Orissaares sõja ajal purukspommitatud sadamakai külge. Suuresilla tüdruk Taimi Ivanova suutis mõne nädalaga omandada noorte järguprogrammi ja Elvas, kus toimusid veealade spartakiaadi alad, sai Saaremaa võistkond III koha. I oli Tallinn, II Tartu, rohkem võistkondi polnudki.“
Saaremaa Spordikooli esimese direktori Endel Proosese meenutusi kooli 45. sünnipäeval.
See oli 1952. a augusti keskel, mil tolleaegne Pärnu oblasti spordikomitee esimees Peeter Teesalu Saaremaale tulles mind üles otsis ja teatas, et meie linnas tuleks spordikool käima panna. Eks algul oli kõhklemist ja vastuvaidlemist ka, aga lugu lõppes ikkagi sellega, et kui Teesalu tagasi Pärnu sõitis, oli tal minu nõusolek taskus.
Samal ajal hakati likvideerima meie ehitustehnikumi ja mind määrati haridusosakonna poolt ka likvideerimiskomisjoni liikmeks, et varade jaotamisel saaks kohe üle anda spordikooli jaoks kantseleiruumid ja võimla seal leiduva spordiinventariga.
Kool tuli avada 15. oktoobril
Varsti jõudis haridusministeeriumist kohale käskkiri kooli asutamise kohta, avamise tähtajaga 15. oktoober. See tähtaeg võttis eriti nõutuks – aega vaevalt poolteist kuud, aga ei ühtegi treenerit, spordiinventari napilt ja, mis kõige hullem, et endal polnud veel õiget ettekujutust koolist, selle struktuurist, töökorraldusest ja asjaajamisest. Võtsin ette Tallinna reisi, sest teadsin, et seal oli kool juba mitu aastat töötanud. Naasesin Saaremaale, portfell mitmesuguseid dokumente ja plaanide näidiseid täis.
Kodus sai esimeseks tööks aja- ja müürilehtede kaudu kooli avamise väljakuulutamine.
Haridusosakonna poolt eraldati 10 000 rubla inventari soetamiseks, mis tuli koheselt ära kulutada. Kokku sai ostetud Tallinna Dünamo sporditarvete kauplusest varustust, mida siin polnud enne nähtud. Näiteks vehklemise ja hoki- varustus, mis hiljem osutusid ülearuseks.
Esimesteks põhikohaga treeneriteks olid haridusministeeriumi poolt meile suunatud äsja Tallinna kehakultuuritehnikumi lõpetanud Laine Kukkur ja Evi Leis, esimesel erialaks ujumine, teisel võimlemine. Kuna sel ajal võis ujumisele mõelda ainult suvel, siis Laine Kukkur hakkas tegelema kõige nooremate ja väiksemate spordikooli astujate üldettevalmistuse gruppidega.
Evi Leis alustas aga oma erialal – sport- ja kunstilise võimlemise gruppidega. Mõlemad pedagoogid alustasidki oma tööd 15. oktoobril, milline päev kujuneski spordikooli avamispäevaks.
Võrkpall ja kergejõustik!
Kohe selle järel alustas mõne võrkpalligrupiga tööd tollane tööstuskooli kehalise kasvatuse õpetaja Hugo Mets. Tung võrkpalliosakonda oli aga suur ja pärast pikka kauplemist otsustas ta tööstuskoolist päriselt ära tulla ja 1. detsembrist 1952. a sai Hugo Metsast spordikooli põhikohaga treener. Sellest peale hakkas ta täie energiaga rajama aluseid Saaremaale palju kuulsust toonud võrkpallitraditsioonidele.
Paari aastaga tegi elu korrektiive meie algusaastate plaanides. Likvideerusid osakonnad, kus puudusid treeningtingimused ja spetsialistid, nagu suusatamine, vehklemine, poks. Populaarsemateks aladeks olid võrkpall ja kergejõustik, kus treeneritena asusid hiljem tööle Aleksander Transtok, Tartu ülikooli lõpetanud Helgi Haljasmaa (Kivi) ja Ilmar Kivi. Mõnda aega tegid kergejõustikutreeneri tööd ka pedagoogid Peeter Suutre ja Arvo Tamsaar.
Keskkooli kehalise kasvatuse õpetaja Helmut Veesalu võttis endale poiste võimlemisgrupid. Tennisehuvilisi treenis tenniseveteran Eugen Transtok.
Korvpallitreeneritena töötasid vaheldumisi armeeteenistusest tulnud pedagoog Raimond Penu ja matemaatikaõpetaja, hiljem jalgrattaspordis endale nime teinud Rein Nõu. Mõne aja pärast lisandus neile värske kehakultuuritehnikumi lõpetaja Jüri Mõtt.
Ka õpilased abistasid kooli
Juba esimestel aastatel hakkasime õpilaste stimuleerimiseks korraldama koolisiseseid võistlusi. Nii toimusid regulaar-
selt jõukatsumised võrkpalligruppide vahel.
Spordikooli tegevuse propageerimiseks korraldasime esimestel aastatel avalikke spordipidusid kultuurimajas.
Lühikese ajaga kasvas õpilastes oma kooli tunne. Siin ei käidud ainult saamas, õpilased andsid ka oma osa spordikooli ülesehitamisel. Õpilaste abiga rajati duširuumid. Et majas selleks ruumi polnud, lahendasime küsimuse väikese juurdeehitusega.
Kahe ehitusmehe töö kiirendamiseks aitasid vanemad poisid vabadel tundidel kaevata vundamendisüvendit, puurkaevu pumbašahti, trassi veetoru paigaldamiseks ja pesuvee äravooluks ning segasid lae valamiseks käsitsi betoonisegu. Igal aastal oldi abiks küttepuude varumisel, oli ju majas ainult ahiküte.
On hea meel, et kool järgnevatel aastatel kasvas ja tugevnes ning on tänaseks kujunenud Saaremaal tõeliseks spordikooliks.
Endel Prooses töötas kooli direktorina aastatel 1952-1957